pühapäev, 6. jaanuar 2008

Viha vastu

Sarnane tõmbab sarnast. Rõõmus inimene otsib rõõmsate seltsi, ärritunud ja kibestunud inimene leiab vaevata omasuguseid. Kui märkad ümberringi vihaseid ärritunud inimesi, võib põhjus olla selles, et oled ise ärritunud ning sellistele sobiv kaaslane. Budistid väidavad, et ärritunud inimestele on ka valu sügavalt vastumeelne. Kindlasti ei ole viha teema ka mulle võõras.
Seepärast uurisin huviga, mida budistlikku meditatsiooni õpetav raamat „Mõtlus” (1995) pahatahtlikkuse, viha ja ärrituse vastu soovitab. Ja leidsin need väärtuslikud olevat. Eriti võib see teema olla asjakohane noorele emale, kelle võimalused end aidata on kõrvalise abi vähesusel kasinad, ja abi seda vajalikum.

Pahatahtlikkuse ja viha omapäraks on kinnijäämine viha objekti. Inimene ei taha oma viha objektist loobuda, sest vastumeelsus selle suhtes on nii suur. Esimene abi on äratundmisest ja tunnistamisest, et me soovime vihast loobuda, mitte ärrituda. Järgmiseks sobib vastandtunde arendamine: püüda leida endas armastuse ja kaastunde meeleolu. Viha lahtumise toob kehaline lõdvestus ja rahu. Seega tuleks koondada tähelepanu eriti kõhupiirkonda või kogu keha asendisse. Tavaliselt toitub viha mõtetest ja see meetod viib tähelepanu peast eemale.
Kellele sobib analüüsida olukorda, võiks mõtiskleda viha olemuse üle. Viha vastu on raske midagi ette võtta, kuid viha olemuse üle mõtisklemise kaudu saab teda läbi näha. Milline viha tunne Sulle tundub? Tõenäoselt valus ja okkaline. Mõni naudib oma vaimusilmas teiste kritiseerimist ja neile valu põhjustamist. Selline nauding tuleks endas üles otsida ja kahtluse alla seada. Ja lahti lasta. Milline on Sinu viha arvatav tagajärg? Veel enam valu ja kannatust: pahatahtlikkus halvendab valutekitavat olukorda ja suhteid. Parem mitte midagi teha, kui anduda vihale, sest andes vihale vaba voli, hakkab ta meid valitsema ja kahjustab meid ennast.
Viha eraldab teistest, vihane isik ei tõmba ligi meeldivaid inimesi. Enamik inimesi peab koosolemist ärritatud isikuga ebameeldivaks, hirmu ja valu tekitavaks. Viha ületamiseks mõtleme, kuivõrd tahaksime sellest üle saada, sest see pole meid kunagi aidanud ega meile rahuldust pakkunud. Vastupidi, toonud häbi, kahetsust ning teinud suhteid keerulisemaks. Kui mõelda viha objektiks olevale inimesele, leiame tõenäoselt, et meil on õigus, kuid nähes, et õiged ja väärad küljed on mõlemal osapoolel, saame ehk andestada või teise isiku vead unustada.
Veel on viga taga peidus himu. Oleme ilma jäetud millestki soovitust, võib-olla on see tunnustus, tähelepanu või omamissuhe. Aga kas see on himustamist väärt? Võib-olla avastame selle himu varjust ka ehtsa vajaduse, mida võiks muul viisil kergesti rahuldada. Viha põhjuseks on teadmatus, keeldumine tunnistamast asju nii, nagu need tegelikult on.
Sõltuvuslikkuse põhimõttest lähtudes paistab olukord selline: praegused tingimused sõltuvad mineviku tegudest ja praegustest tegevustest sõltuvad tuleviku kogemused. Praegune viha on sõltuvuses valusa kogemusega. Mil määral on see kogemus meie enda loodud? Kui reageerime vihaga, toidame vaid harjumust, mis tulevikus loob edasisi kannatusi. Selles mõtiskluses võib püüda näha, et ka teised pärivad oma tegudest tingitud sõltuvuslikkuse. Neil on vigu, mis meile tunduvad valutekitavad ja ärritavad, kuid tegelikult kannatavad nad ise ka selle all. Kui mõtiskleme kaastundega, mõeldes teiste sõltuvuslikkusele, viha kaob. Pealegi on rasked olukorrad sageli arenguks vajalikud, need aitavad arendada vastupidavust, tugevust ja kannatlikkust.
Kokkuvõttes on viha reaktsioon valule. Ja see reaktsioon sõltub meist. Kui anname sellele reaktsioonile vaba voli, lubades endal saada üha vihasemaks, kehastume üha uuesti selleks tundeks, suurendades valutekitavate tunnete tõenäosust. Kui me ei andu sellele, vaid lihtsalt kogeme tekkivat valu nii, nagu see on, vaibub see koos kiusatusega reageerida pahatahtlikult.
Viha on peamiselt subjektiivne, sellel on rohkem tegemist meiega kui ärritava isikuga. Viha objekti olemuse üle mõtiskledes eristame, mis tegelikult juhtus, ja oma isikliku reageeringu sellele. Võib-olla ei peitu kannatuse põhjus objektiivses olukorras, vaid meie subjektiivses reageeringus.
Arvatavasti tahame oma viha välja valada. Tahame mõelda vihatud isikust ja asjadest, mida ta meile on teinud, mis meid on kahjustanud. Kui tunnistaksime oma kiindumust vihasse ja selle kasutust, kaotaksime viha vastu huvi. Hoolimata sellest, kui sügavalt teine isik meid vihkab, ei saa tema vastumeelsus meie suhtes meid kahjustada. Meid kahjustavad meie omad reaktsioonid.
Võib-olla aitab meil teist inimest objektiivsemalt ja tasakaalustatumalt näha püüd leida temas positiivseid külgi. Viha vastu on võimalik arendada kaastunnet. Inimestes on palju potentsiaalset negatiivsust ja ka meie põhjustame teistele valu. Isegi kui ärritav isik on käitunud halvasti, võiks püüda tunda tema suhtes kaastunnet, mitte viha. Sest viha kahjustab mõlemat.
Ehk aitab vihast vabaneda see, kui lihtsalt vaatleme viha mõju. Tähtis on end mitte köita oma mõtetest, lasta mõtetel vabalt tulla ja minna, neisse kiindumata. Kui oleme kannatlikud ega reageeri viha tunnetele ja mõtetele, kaotab viha oma jõu ja lahtub.
Kui vihasse takerdumine on meile tavaline, tuleks vaadata üle oma tavalised harjumused. Tasub arendada viha ületavaid hoiakuid, andestada, arendada kannatlikkust, usku ja loovust. Eriti suurt tähelepanu tuleks pöörata oma kõnele. Rääkides kasutoovalt ja kooskõlaloovalt, väldime ärritumist. Küüniline ja toores kõne omab tugevat halba mõju. Ka harjumuspärasest nurisemisest, kaebamisest ja pahameele väljendamisest tuleks püüda vabaneda, samuti kritiseerimisest ja tagarääkimisest. Veel tuleb kasuks arendada sõprust positiivsete ja heatahtlike inimestega, aga vihane inimene meeleldi sellist seltskonda ei otsi. (Tipp Ja Täpp)
Samal teemal: Rännak

Kommentaare ei ole: